17-20. juuni Portugalis ja Hispaanias toimunud reaaloptsioonide konverentsi võib iseloomustada eklektilisusega. Teemad varieerusid alates töötajate värbamisest kuni kinnisvara investeerimisprobleemideni. Oodatult olid enamik ettekandeid tehtud finantskriisiga seonduvalt.

Üldiselt mainiti, et reaaloptsioonide metoodika oleks finantskriisi ära hoidnud – st kui pangad oleksid kasutanud reaaloptsioonidel põhinevat hindamist. Samas oli läbivaks teesiks asjaolu, et pangajuhtide palgad ja boonused olid niivõrd suured, et neil ei tekkinudki vajadust kasutada nn loogilisi hindamismudeleid. Kui lahkumisboonused on suured ja ei sõltu sellest, kas pank on kasumis või mitte, siis paratamatult tehakse investeeringuid riskantsetesse valdkondadesse. Siinkohal toodi näitena välja Brasiilia pangandussüsteem, kus juhid peavad garanteerima, et ka viie aasta pärast pank funktsioneerib kasumlikult. Muidu võetakse tagantjärgi nende boonused ära. Üldiselt aga nähti seda, et efektiivse turu hüpotees on vale ning ratsionaalsed ootused on praeguses olukorras põhjendamatud.

Kinnisvaraga seotud ettekannetest tõstaksime esile MITi uuringuid, kus enam ei vaadelda nn tavalisi reaaloptsioone (nt viivitusoptsioon), vaid keskendutakse disainioptsioonidele. Nimelt, näiteks juhul kui ehitada büroohoone, siis pigem juba planeerida sellise konstruktsiooniga ehitis, mida saab vajadusel laiendada (nt mõned korrused juurde ehitada ilma märkimisväärsete kuludeta sh lammutamine). Peamiseks argumendiks oli sellise konstruktsiooni madalam hind võrreldes standardse ehitamisega. Disainioptsioone võib kasutada ka suurte infrastruktuuriprojektide puhul, kus ehitusmaksumus on üks olulisimaid argumente.

Michael J. Brennan keskendus konverentsi peaesinejana ratingu-süsteemidele (st SP, Moody’s ja Fitchi metoodikale). Tema uuringute põhjal võib väita, et kõige „täpsemad“ on Moody’se hinnangud. Lisaks võib tema uurimuste tulemusena väita, et ratinguturg ei ole efektiivne, sest ettevõtted saavad valida, millist ratingupakkujat kasutada (st parima hinnangu andja arvamust kasutatakse).

Kokkuvõtlikult võib väita, et suure määramatuse tingimustes pakuvad reaaloptsioonid võimalust leida etteantud alternatiivide seast parima võimaliku. Loomulikult on aga tegemist keeruka hindamismeetodiga, mida Eestis (ja ka mujal) kasutatakse ikka veel ülivähe. Samas tuleb positiivse aspektina märkida, et reaaloptsioonide teooria on arenenud väga kiiresti ning see lisab ka rohkem survet praktikutele meetodit rakendama.