Tuleb välja, et elu on üllatavalt lihtne kui sa leiad aega tema üle veidi järele mõelda, kui leiad aega, et lihtsalt olla. Mida kauem suudad olla olemise seisundis seda enam mõistad näitemängu kurbnaljakat iseloomu. Siin tulevad välja juba mõistusega üsna raskesti võetavad seosed ühiskonnas, inimeste omavahelised suhted-seosed ja suhted erinevate kujundite/egregoridega. Mõistad kõige ümbritseva seost endaga ja see on esialgu üsna hirmutav. Samas on aga kogu ühiskond ning tänapäevane elu-olu üles ehitatud ebaloomulikele ja illusonaarsetele tugedele. Tugesid küll üritatakse lõpmatult parandada kuid nüüd on selge, et varem või hiljem langevad nad mäda tõttu kokku. Kas see on hea või halb? Arvan, et nii üht kui teist.

Elu üks võludest ongi see, et ta on oma põhiloomult lihtne kui osatakse ka tõeliselt elada – ehk siis eelkõige olla Inimene suure algustähega, olla õnnelik, terve, ilus, osav, tark, rikas, edukas ning vastavalt mehelik või naiselik. Need on kõik tundeseisundid, millede saavutamiseks ei vaja sa mitte midagi välist. On ka levinum variant – tunda ennast tühjana (loe normaalsena, kuna see on meil hetkel ühsikonnas normiks) ning näha õndsust kusagil seal kaugemal – tulevikus, naabri juures vms. Kumb nendest variantidest on illusioon?

Mõtleme nüüd koos. Kui keegi ütleb, et ta on õnnelik, terve, edukas kuid välja näeb üsna räämas ja käitub närvilisena, on ta ilmselt unustanud, et olemine eeldab igas plaanis olemist – nii sisemist kui ka välist ehk siis varem või hiljem peaks ka väline pilt peegeldama sisemist seisundit muidu võib arvata, et inimene elab illusioonis?

Võtame ette aga õnnetu inimese, kes ootab, et õndsus saabub ta ellu siis kui ta saavutab konkreetsed eesmärgid. Ei saa õelda, et siin midagi väga valesti poleks – üldjuhul saavutab ta kõik oma eesmärgid kuid kaif jääb üldjuhul üürikeseks. Kelle elu on aga keerulisem? Kas sellel, kes on alati „kohal” või sellel, kes näeb bussi eest ära sõitmas ning jookseb sellele järgi, lõpuks saab ta bussi kätte kuid kui buss üle kivi sõidab, siis kukub ta sealt välja ning algab jälle tagaajamine. „Kohale” ei jõua ta aga kunagi, kuna ta ei teagi, et see on üldse võimalik.