Eesti majanduse praegune raske olukord mõjub meie riigi kodanikele rusuvalt. Tööpuudus suureneb, mis omakorda põhjustab probleeme inimeste finantskäitumises. Liisingfirmade autopargid kasvavad iga päev, majandusbuumi eestvedajad – pangad – näevad üha rohkem maksehäireid ning üleüldine tarbimine riigis on vähenenud. Aga miks on see kuidagi käega katsumatu?

Selle puhul mõtleme eelkõige seda, et allahindlused meelitavad ikka veel meeletuid rahvamasse ning inimesed tarbivad siiski üle oma võimete. Majandusprotsesside inertsusest tulenevalt on tarbimine praegusel hetkel liialt mõjutatud eelnevate aastate heast elujärjest. Eesti inimene ei ole suutnud veel krediitkaardist loobuda ning soodsad hinnad „sunnivad“ seda ka praegu kasutama. Millal selline anomaalia lõppeb, seda ette prognoosida on raske, aga oluline on siikohal märkida, et mida rohkem inimesi kaotab oma töö, seda kiiremini jõuab meieni see raske tõsiasi.

Tegemist ei olnud ilmselgelt meiepoolse hirmutamisega, aga mida rohkem näeme probleemidesse sattunud inimesi, seda enam küsime, miks ei olnud võimalik seda ennetada. Seda fakti ilmestab ka meie riigi juhtfiguuride praegune konkreetse suunata planeerimine. Jah, erinevatel majandusfoorumitel on pakutud kümneid, huvitavate nimedega stsenaariume, mis Eesti majandusest saab, kuid kas see ongi siis reaalsus. Neid tulevikuvisioone oskab välja mõelda igaüks, aga mida saab teha juba praegu, et vältida katastroofi.

Selleks, et ennetada enda langemist majandussurutisse soovitame alustada iseenda finantsaspektide planeerimisest. Nüüd ja kohe, siin ja praegu. Olukord on raske, kuid ratsionaalsus aitab alati. Oluline on just see, et tuleb vastu võtta otsuseid, mitte jääda lootma sellele, et äkki läheb paremaks. Aitab kallitest liisingmaksetest, tarbimislaenudest ning allahindlustest.

Edu ja parimat!