Valuutakomitee iseärasused ja Valuutakomiteega riikide majanduspoliitika piirangud
Autor: Andres Luts
Valuutakomitee süsteem on rahandussüsteem, mida kasutavad tänapäeval paljud riigid. Teoreetikud ja praktikud on antud süsteemi suhtunud läbi aegade skeptiliselt, kuigi valuutakomitee on ennast erinevate riikide puhul oma eesmärke tõestanud. Valuutakomitee peamised iseärasused on ankurvaluuta olemasolu, fikseeritud vahetuskurss ja kodumaise valuuta kaetus reservidega. Kui võrrelda valuutakomitee süsteemi teiste rahasüsteemidega, siis võib öelda, et ta sarnaneb kõige rohkem dollariseerimisega. Sarnanemise põhjuseks on asjaolu, et mõlema süsteemi eesmärgiks on rahandussüsteemi usaldusväärsuse importimine.
Just usaldusväärsus on üks valuutakomitee peamisi tugevusi. Peale selle võib tugevustena nimetada veel lihtsust ja läbipaistvust, valuuta stabiilsust, intressimäärade konvergentsi ja finantsvahenduse tugevdamist. Süsteemi puudused on aga seotud vahetuskursiga, viimase laenaja puudumisega, keskpanga funktsioonide kaotamisega ja ohuga võimalikest rahanduspoliitika muutustest. Valuutakomitee süsteemi peamised piirangud on liigne seotus range eelarvepoliitikaga, võimetus mõjutada palkade kasvu ja suhteliselt paindlikku tööpoliitika vajalikkus.
Võib väita, et esimesed ideed valuutakomitee süsteemi kohta tekkisid juba 16-ndal sajandil, kui klassikud esitasid oma nägemusi rahasüsteemi toimimisest. 19-ndal sajandil olid antud leeri eestvedajateks aga bullioonid.
Esimesed valuutakomiteed loodi 19. sajandil erinevates Briti kolooniates. Esimese riigina võttis süsteemi kasutusel Mauriitius 1849. aastal. Valuutakomitee süsteemi kõrgpunktiks võib pidada 1950-ndaid, kui seda kasutati ligemale viiekümnes riigis. Pärast mõningast langusperioodi, kui näiteks 1974. aastal kasutas süsteemi ainult kümme riiki, toimus taassünd 1990-ndatel aastatel.
Tänapäeval kasutatakse valuutakomiteed ja tema erinevaid vorme ligemale viieteistkümnes riigis. Peamine põhjus, miks riigid on süsteemi kasutusele võtnud, on inflatsiooni ohjeldamine. Hong Kongis on valuutakomiteed kasutatud 1983. aastast ning ta on edukalt üle elanud väga paljusid šokke. Inflatsioon on riigis olnud juba aastaid äärmiselt madal. Hong Kongi stabiilsuse põhjusena tuleb kindlasti nimetada ka tasakaalus eelarvepoliitikat, ilma milleta ei oleks saanud niivõrd häid majandustulemusi riigis saavutada.
Bosnia-Hertzegoviinas on samuti valuutakomitee süsteemi kasutamine olnud edukas. See väljendub riigi marga tugevuses, riiki tulevate välisinvesteeringute suurenemises, inflatsiooni madalas tasemes ning riigireservide suurenemises. Võrreldes Hong Kongi ja Bosnia-Hertzegoviinaga ei osutunud valuutakomitee samavõrd edukaks Argeniinas. Nimetatud riigis võeti valuutakomitee kasutusele 1991. aastal, et saada kontrolli alla hüperinflatsioon, mis oli mõnel aastal küündinud isegi 3000 %-ni. Süsteemi kasutamisest loobuti Argentiinas 2002. aastal. Põhjuseid on siinkohal nii siseriiklike kui ka väliseid. Peamiseks põhjuseks, mis viis valuutakomitee hülgamiseni oli kindlasti riigi nõrkus kohaneda erinevate valuutakriiside mõjudega. Seda süvendas riigi jäik tööpoliitika ning ka liialt suured siseriiklikud kulutused.
Valuutakomitee süsteem on üks rahasüsteemide äärmuslikke vorme. Kuigi diskussioonid nimetatud süsteemi rakendamise õigustatuse üle ei ole kindlasti lõppenud, on valuutakomitee praktika näidanud, et süsteem on väga edukalt täitnud oma eesmärke. Eelkõige on valuutakomiteed soovituslik kasutada kõrge inflatsioonitaseme ohjeldamiseks, mida paljud arenevad maad on ka teinud. Just arenevates maades kasutataksegi valuutakomiteed kõige rohkem. Viimast toetavad seejuures süsteemi lihtsus ning arenevatele riikidele vajalik usaldusväärsuse tekitamine. Valuutakomitee süsteemi võib seetõttu pidada üheks konkreetseimaks rahasüsteemiks, mida erinevad riigid on seni kasutanud.
